Kaisa Tammoja on pea 10 aastat töötanud vabaühenduste nõustajana Sihtasutuses Põlvamaa Arenduskeskus, mis asub Põlvas aadressil Kesk 20 (vt. asukoht), Kaisa telefoni number on 799 8936 või 510 9433 ja e-kirja saab saata kaisa.tammoja@polvamaa.ee
Kaisa kõneleb enese kohta nii: „Enne arenduskeskusesse tulekut olin ühes omavalitsuses arendusspetsialist ja tegelesin põhiliselt investeeringuprojektidega, kuid ka külaseltside ja nende projektide nõustamisega, arengukavade koostamise ja muu praeguse töö tegemiseks oluliste teemadega. Arvan, et töö kohalikus omavalitsuses andis mulle hea baasi vabaühenduste nõustamiseks. Sel ajal olin ka kahe LIIDER-grupi tuumikus, sealt sain maakondliku vaate ja koostöökogemuse.“
Kaisa on saanud kahel korral aasta nõustaja tiitli. Kliendid on teda kõrgelt hinnanud. Ülikoolis õppis Kaisa eesti filoloogiat, kõrvalerialana avalike suhete psühholoogiat. Kaisa on nimeuurija, täpsemalt uurib ta perekonnanimesid. Ja et seisvale kivile sammal selga ei kasvaks, astus ta uuesti ülikooli ning on nüüdsest Tartu Ülikooli doktorant. Vabal ajal tegeleb Kaisa aianduse ja rahvatantsuga.
Kaisa, praegu on keerulised ajad. Käib sõda Ukrainas. Kuidas see sinu tööd on mõjutanud?
Sõja puhkemine Ukrainas puudutas minu hinge sügavalt, tööalaselt tuli (varasemast enam ja teravamalt) juurde eri sektorite koostöö ja kommunikatsiooni teema. Töötan osakoormusega ja pean oma igapäevatöö ju samuti ära tegema, seega on põgenike abistamine paljuski vabatahtlik töö pere arvelt. Aga kui riik on mind koolitanud ja mul on spetsiifilised oskused, siis tunnen ja tean, et saan nii oma riiki aidata.
Riik ja omavalitsused kõike ei jõua, oleme siiski ajalooliselt erilises olukorras. Siinkohal tulevadki appi vabatahtlikud.
Kui sõjapõgenikud Eestisse saabuma hakkasid, siis saime vallaametnike ja SKA töötajaga kokku ning rääkisime koostööst. Õnneks meie koostöö sujub siiani ja ma väga kiidan Põlva ametnikke selle ebatavalise ning ootamatu ülesande täitmise eest! Selleks ajaks, kui esimesed bussid Põlvasse jõudsid, oli meil teada, kes millega tegeleb ja kuidas me vabatahtlikke kaasame. Ma olen väga uhke meie valla inimeste üle!
Ühe päevaga suutsime leida põgenikele (kevad)riided, jalatsid, hügieenitarbed jm, ruumi, kus kõike seda jagada ja vabatahtlikud, kes kõike seda välja panna aitasid. Nüüdseks oleme saanud lausa oma „poekese“, kesklinnas. See on nagu uuskasutuskeskus, ainult et kõik on tasuta. Meie pidasime oluliseks, et põgenik tuleb ja valib ise, mida ja kui palju vajab. Väärikus peab säilima. Praeguseks on meie poeke ka suhtlemiskohaks. Inimesed tulevad ja räägivad, kuidas neil läheb, kas on töö või elukoha leidnud. Mul on väga tugev vabatahtlike meeskond tekkinud!
Ma olen neile nii tänulik toetuse ja usalduse eest! Ka meie väikeettevõtjad on palju panustanud. Igaüks pingutab, et täita ka erisoovid, olgu selleks siis lapsevanker või sussid vanaemakesele.
Tegin ka Facebooki grupi, kuhu on koondunud meie maakonna põgenikud ja aidata soovijad. Esimese ööpäevaga oli grupis üle saja inimese, neist vaid mõned põgenikud. Eestlaste soov aidata oli lihtsalt nii suur! Nüüdseks on grupis üle neljasaja liikme ja tasapisi on muutunud see informatsiooni jagamise ja suhtlemise kohaks. Põlva vallas on Ukraina lapsed koolides ja lasteaedades, vanemad õpivad eesti keelt. Saame üksteist juba eesti keeles tervitada ja viisakusi vahetada.
Ja ilmselgelt on minu enda kehv vene keele oskus paranenud. Mõne perega suhtlen väga palju. Nende kodulinnu ei saa enam linnadeks nimetada ja nende kodud on hävitatud. Oleme neid külla kutsunud ja piirkonda tutvustanud. Puudulik keeleoskus ei ole üldse takistuseks, eriti laste puhul. Igale Ukraina perele oleks tegelikult Eesti tugipere kõrvale vaja. Integreerumine ja keeleõpe läheks ladusamalt.
Suhtlen ka teiste maakondade vabatahtlike ja koordinaatoritega. Sellises mahus koostööd ei mäletagi. See on ikka meeletu, kuidas eestlased on ühise eesmärgi nimel koondunud!
Maailmas ei seisa miski paigal, kõik muutub. Milliseid muutusi oled sina viimasel ajal tajunud?
Üks asi on põlvkondade vahetus, mis on maapiirkonnas valus teema nii külaseltsides kui ka pereettevõtetes. Seega ei ole see ühe valdkonna probleem, vaid ühiskondlik muutus. Ka meie piirkonnast liiguvad paljud noored Tallinnasse või Tartusse õppima ja seal luuakse ka pere ning soetatakse kinnisvara. Õnneks on ka tagasi tulijaid. Või päris uusi elanikke, kellel seos piirkonnaga puudub.
Hea on näha muutust neis, kel siin piirkonnas suvila. Suveelanikud löövad hea meelega juba aktiivsete külaseltside tegevuses kaasa!
Mulle tundub, et tänapäeva noored löövad heategevuses ja annetamises hea meelega kaasa. Varem valiti üks konkreetne suund, mille vastu huvi, nüüd pigem valitakse see, mis hetkel rohkem kõnetab. Igal juhul on rahaline panustamine oluliselt tõusnud. Ma väga loodan, et üha enam vaatavad ettevõtjad noori palgates nende kogemust vabatahtlikuna.
Milliseid muutusi on kaasa toonud COVID-19 kriis vabaühenduste tegevuses. Ja ka sinu töös?
Piirangud mõjutasid eriti just neid ühinguid, kelle sissetulek sõltus inimestele teenuse pakkumisest. Füüsiline eemalolek mõjutas ka inimeste omavahelisi suhteid, kuid optimistina leian igas asjas ka head. Nimelt õppisid ka vanemaealised sotsiaalmeedia kasutamise ja mõned ühingud on öelnud, et nüüd suheldakse isegi palju rohkem, kui varem. Piirangud nõustamisteenust eriti ei muutnud. Nüüdseks eelistavad paljud kliendid juba ise suhtlust veebis, see hoiab kokku nende aega ja ka sõidukulusid.
Veebikoosolekud aitavad ka minu aega kokku hoida, samal päeval jõuab nüüd mitmele koosolekule või koolitusele, kuigi korraldajad on eri Eesti osades. Kaugtöö on tulnud, et jääda.
Kuidas teie kandis koostööd tehakse?
Koostöö võti on inimestes ja kommunikatsioonis. Kui ma noore ametnikuna alustasin, siis ütles mu kogenud kolleeg kuldsed sõnad: „Asjad mitte ainult ei pea olema õiged, vaid ka näima õiged“. Olen seda järginud ja soovitan ka teistel, kelle töö mahukaks osaks on inimestega suhtlemine.
Mis sind sinu töö juures kõige enam paelub ja mis rohkem muret teeb?
Nõustajatöö lemmikosaks on projektid! Kliendile on väga tähtis, et nõustaja tema ideed toetaks ja isegi kui see tundub alguses lootusetu, tuleb anda endast maksimum, et projekt hea saaks. Projekti kirjutamise käigus õpid tundma klienti ja tema ühingut.
Nõustaja ei tohi ennast peale suruda, igal ühingul on oma nägu ja projekt peab olema just nende enda nägu. Nõustaja peab olema delikaatne ja kindlasti ei tohi konfidentsiaalsuskokkulepet rikkuda. Iga klient on oluline, püüan alati leida just neile sobiva lahenduse.
Soovime Kaisale jaksu vabaühenduste nõustamisel!
Küsimusi küsis Priit Põiklik KÜSKist.
